Ülle jagab kogemust Algkursusest
Ahvatlev ettepanek osaleda IIKA keskuse kahepäevasel algkursusel oleks olnud kriminaalne, et sellest loobuda. Olles ise viimastel aastatel enese otsinguil, kus silmale nähtamatu hakkab kikivarvul omandama kontuure, mis vahel ahvatlevad ja samas ka hirmutavad. Aastatuhandeid on inimlast jõuliselt tahetud eemaldada iseendast, kultiveerides temasse enim urbanistlikku ja industriaalmaailma põhitõdesid, mille eesmärk näikse olevat järjest rohkem talutada inimene eemale loodusest ja iseenda tundmisest. Kulmude vahel helendab suur küsimärk, mis annab soodsa pinnase hirmu kui haige tegelase invasiooni, mida on vahel üsna raske peatada. Siit tekkinud küsimused ei lase pahatihi aga hingel rahulikult toimetada ja toime tulla kõige ümbritsevaga. Siia maailma sattudes omades kasvõi natukenegi intuitiivsust ja keskmisest rohkem tundlikkust, hakkavad küsimused oma elu elama seades kahtluse alla iseenda identiteeti. Julmalt ja kompromissitult. Kas on võimalik lubada pisiannetel võimaldada argielu proosalisust rikastada sedavõrd, et tunnentatud reaalsus ei seguneks iseendas tekkinud segava tajutuga ning eelnevate kogemustega?
Pean tunnistama, et ootasin väga esimest kohtumist Ülariga ja IIKA keskusega. Eeluuringut keskusest ma väga ei teinud – võrdluseks – et oleks sama tunne oodates teatrietenduse kogemust, ilma et tutvuks arvustustega teiste poolt. Milleks lubada end mõjutada ja kantseldada teiste arvamuste pagasiga? Las jääda kogemus mulle enesele ja olla tabula rasa.
Kahepäevane algkursus annab aimdust sellest, milliseid ressursse ja pagasit peidab inimene endas. Suunaja – Ülar siis, toob meid hellalt ja ettevaatlikult nii enese kogemuste toel keskkonda, kus me viibime igal päeval. Kodus, tööl, ühistranspordis jne. – koondades siin ühisosaks sotsiaalsuse. Suhtlemine toimub igal pool. Ka iseendaga. Tundlikumad inimesed tunnevad endid kuidagi veidramalt ja isegi raskustundega rahvarohketes kohtades. Olen ka iseendale esitanud mitmeid kordi küsimuse – miks ma tunnen end paljude inimestega ja nende energiaväljas koos olles veidralt, suisa kehvasti? Kinnitust leidis kursuse päevadel tõsiasi, et rahvarohketes kohtades lubab minu ülitundlikkus tulla enese sisse liiga palju teavet ja müra inimestelt, kellega pole justkui mitte midagi ühist ning selle virr-varriga on toimetulek pisut keeruline. Kuidas end kõige selle eest kaitsta ja kohaneda sellistes olukordades? Pisut vaja nokitseda ja töötada selles suunas. Aga kuidas? Mõistsin, et liiga palju “auru” kulub minu elus kõige sellega hakkama saada. Milleks see üleliigne ballast mulle? Millal selle teekonnaga alustada? Vahet pole. Iga päev meie elukaarel on liiga väärtuslik, et seda loovutada mõistmata kuhu ja kellele see vajalik on. Eesmärk pühitseb abinõu. Siin ma olen. Siit ma edasi endaga liigun. Aaaahhhh!!!!
Suunamine ja juhendamine toimub algkursusel inimliku mõõtme võtmes. Metafooride rohkus – mis ka mulle enesele väga meeltmööda on, ilmestab ja toetab teekonna lihtsuse võimalikkust. Kuulates Ülarit oma lugusid ja kulgemist kõnelemas, suhestud ja taipad, et lihtsuses peitub jõud. Juhendaja, andes edasi väärtuslikke nõuandeid läbi päris elu kogetule, tekib usaldus ja lootus nii iseenda kui kaaslaste suhtes. Tehes läbi teisel teadmistepäeval rännaku-harjutuse sain iseendale kinnituse ja julgustuse, et olen sattunud õigesse kohta leidmaks iseend. Tõenäoliselt just õigel ajahetkel enda elukaarel. Viia end läbi juhendatud meditatsiooni rännakul täiesti võõra inimese olulisse kuupäeva tema elus, elustuvad esialgu seosetud ja abstraktsed kujundid-objektid minu sisemisele ekraanile. Hiljem tuues oma sõnadega kogetu ruumi, taipad, et arvatavasti ongi kõik võimalik. Minu nähtu ekraanil kujundite näol elustas täiesti võõra inimese olulise päeva sedavõrd, et tema emotsioonid temas tekitasid minus veidike elevust, sest ausõna, ma polnud valmis tajumaks võrdlemisi täpselt kaaskursuslase olulist päeva ning sellele omistatud tähtsust. Tänan siin juhuse tahtel minu “ohvrit”, kes usaldas mind enda päeva tunnistajaks olla.
Algkursuse läbisin koos oma elukaaslasega. Kuidagi väär tundus olevat mõte, et ma peaksin seda kõike üksi kogema ja õppima. Pole mõistlik lasta end juhatada kõrgemale tasemele, ilma et sellest kallis kaasa osa ei saaks. Kahekesi koos end täiustada ning leida sisemised ressursid lubades siluda selles protsessis teravaid nurki, saab kooselu ühisosa vaid minna paremaks ja helgemaks. Et siis õnnelikumaks, mis on ka meie ühine eesmärk. Tõenäoliselt ei piirdu me vaid algursusel kogetuga. Iga uue teadmise ja praktilise harjutuse väärtus on nii oluline, et seda ei raatsiks ju kinkida tühja.
Vajalikud instrumendid viludes tunnetuslikkust on meis kõigis olemas. Sordiini all. Veel. Luban ennast usaldada ning jalutada koos kogenud juhendajaga aias, mille olemasolust võis siiani vaid aimdust olla. Tunnen, et flora oma mitmekesisusega lubab noppida vilju puudelt, mis hetkel veel kasvamises on.
Ühiste huvidega inimestega teise päeva lõppedes tunned, et hakkad neid isegi kuidagi igatsema. See on võimalik ju ka, eriti kui kokku saavad “juhuse” tahtel indiviidid, keda kõnetavad ühised huvid ning olla õnnelikum Mina. Olen üsna kindel, et kohtume neist enamikuga varsti uuel aastal IIKA keskuses. No kus siis mujal!
Ülle Vilpuu
