Kui veel paarikümne aasta eest suhtuti selgeltnägijatesse kui erilistesse inimestesse, keda selja taga nõiaks kutsuti, siis tänapäeval leidub üha enam neid, kes kursustel käies või vaimsete praktikatega tegeledes on hakanud ise tajuma sündmusi väljas pool füüsilist reaalust.

Ma olin nähtamatut maailma varasemalt vaid kombanud, ent kui märkasin kursuse reklaami  “Rännak alateadvusesse –selgeltnägemise ja mineviku muutmise treening” tekkis tunne, et peaksin asja tõsisemalt käsile võtma.

Puusepast selgeltnägijaks

“Kursuse lõpuks olete kõik suurepärased selgeltnägijad, mitte keegi siit ruumist ei lahku ilma selgeltnägemise kogemuseta!” lubas õpetaja Ülar Lindepuu täie enesekindlusega.
Mõtlesin endamisi, kuidas julgeb mees anda täielikku garantiid millelegi, mis pole käega katsutav ega silmale nähtav. Ometigi usaldas teda miski minu sees.

Esmalt rääkis Ülar pisut endast. Saime teada, et ta pidas aastaid puusepaametit, kuni ühel päeval tundis, kuidas ellu on tekkinud seisak, kõigel on pidur peal. Ülarit kimbutasid väsimus, tüdimus, energiapuudus. Ta ei otsinud surnud punktist meeleheitlikult väljapääsu ega hakanud pidama endaga sisemisi sügavaid dialooge, vaid leppis olukorraga, lastes asjadel vabalt eksisteerida.

“Kui te lasete ükskõik millise teema, küsimuse või soovi vabaks, saab kõikus hakata teile näitama uusi võimalusi ja õigeid lahendusi,” selgitab ta. Ülarile juhataski Universum juhuslikult kätte ühe vene keelse raamatu “Mõtte jõud,” mis viis ta sügava arusaamiseni, kuidas mõtetel on lausa vääramatu jõud ning milliseid probleeme suudavad inimesed endale ise läbi kinnistunud uskumuste ja mõttemallide luua.