Puusepp

Mõõta ja kannatada sai Ylar neil arvukatel aastatel piisavalt, mil oli puusepp. Seda ametit pidades mees Naantalissegi kolides. Ja väsis ära. „Olin kogu aeg kössis ja väsinud, energia mitte nullis, vaid miinustes, kehakaal kasvas ja surmahirm tuli peale,“ meenutab tisler, kelle Meistri-nimi on nüüd Singh. „Sõnad on väga kulunud ja ammendunud, seepärast ma nüüdseks enam sõnu teha ei armasta, aga toona, aastaid tagasi hakkas kosmiline sünkroonsus minu heaks toimima küll. On tõesti nii, et kui lähed usaldavalt ja lõdvestunult vooluga kaasa, saab kõiksus kokku juhtida õiged inimesed ja tekstid, sündmused ja seosed.

Mind ei aidanud see, et juba eduka puutöömeistrina panin teised puusepad tööle ja ise tõmbusin kontorisse – ikka lömmis. Aitas hoopis see, et kätte sattus venekeelne teos „Mõtte jõud.“ Tõlkisin selle eesti keelde ja jagasin sõpradega. Kui oled teada saanud, kuidas minevikukammitsais rapsides jäädki samadesse mudelitesse takerduma, tahad ju seda võimalikult paljude heade inimestega jagada. Läksin Luhaääre intuitiivteaduste kooli. Ja sealt edasi Moskvasse, kust – nagu ka nüüdseks suure osa ajast siin Soomes loodusravi keskuses praktiseeriv Lille Lindmäe – tõin tõeliselt hea hariduse. Venemaa on ikka tõepoolest imedemaa.“

Ylar kinnitab, et nii minevikku, olevikku kui tulevikku kujundame oma tülikat ego lahustades ümber igal hetkel. Ta tavatseb Turu linnas liikuda rulluiskudega ning hiljaaegu, kui ta just pidurdamatu hooga mäest alla kihutas, keeras talle üks auto ette. Kuna ta jõudis enne kokkupõrget tänada, naeratada, vabandada ja andestada, viskus ta muruplatsile rulluma ega saanud viga – hajameelse autojuhiga vahetati sõbralik-mõistev pilk. Ning mees mõtles: mõni aasta tagasi oleksin ma ennast kipsi sõitnud ja autojuhile molli andnud…

Peen- ja jämemateriaalne maailm on võrreldavad. Nii, nagu puidu pinda ja omadusi tundev puusepp ei aja ka kinnasteta töötades pinde näppu ning kobakäpp suudab läbi kinnastegi end nõelapadjaks pusserdada, on nähtamatugi maailmaga. Meie kõigi ülesanne on õppida maailma ja inimest käsitlema ja käsitsema kinnasteta.

Kui lihtne ja muhe puusepp õppis selgeks ja kujundas oma vaimsed tehnikad, mida jagab nüüd IIKA keskuses – Ihmisen Informatiivisen Kehityksen Akatemia – tulid kohe ka õpilased. Palju õpilasi. Nüüd on mehel ülitihe graafik, nii et Eestisse jõudis ta oma teadmisi jagama esmakordselt, ent kohanud siinsete valgustöötajate vaimustunud vastuvõttu, tuleb taas.

„Ma ei saa kuigi laialt ringi lennata, sest mu viieaastane tütreke on harjunud minu kaisus magama jääma ja see on minu jaoks siin ilmas kõige tähtsam. Abikasa Aire lõpetas just manageride-kooli – temast sai professionaalne perenaine,“ kinnitab Ylar, et on üks ütlemata õnnelik mees, kellele tegi rõõmu ka Eesti vaimurahva vastuvõtlikkus lihtsate, väheste sõnadega, praktiliste ja loomulike tehnikate suhtes.

Tööriistakast

Eestisse kutsus selgeltnägija rekreatsiooniterapeut Joonas Saks, kelle kohta Ylari koolkonda kuuluv Teresa Mängel ütleb, et temagi oli 95 protsenti teine inimene, enne kui vaimsele teele asus. Nii nagu kõiki Ylari töötubade külastajaid, vaimustas ka Joonast see lihtne ja loomulik tehnika, millega rännatakse minevikku ja tehakse kunagised otsused ümber nii, et nad nüüd enam ei sega.

„Moodustasime seitse paari. Paarilistest üks kujutas ette üht olulist päeva ja siis toimunut. Teine kirjeldas, mida partner kujutleb, mis teda selles päevas õnnestab, mis häirib – ning aitas häiriva ümber teha. Tabavus oli sada protsenti,“ kirjeldab Ylar Eesti vaimsel teel kõndinutega toimunut, mis sarnaneb tema igapäevatööga Turus. „Eestlastele omane konservativism kajastub kasvõi kõnekäänus „kes vana asja meenutab, sel silm peast välja“. Sellest tulenevalt eelistatakse häirivat mitte mäletada. Hästi unustatu topitakse alateadvuse riiulitesse. Hästi tihedasti. Et ikka rohkem rämpsu sinna mahuks.

Soomlastel on levinud väljend „kauna kandma“. Need pilgeni täis kaunad ladustatakse riiulitesse tihedasse riita ja siis imestatakse, miks samad situatsioonid aina korduvad, miks kõik suhtlemispartnerid meie käes ühesugusteks muutuvad, miks üha jätkuvad need mallid ja mudelid, mida kõige vähem näha ja teha tahaksime. Kaunad ja riiulid tuleb ära tühjendada – ja see on lihtne! Uskuge mind, lihtsat puuseppa – omandasin mina selle tehnika, arendasin sellest oma meetodi, saate teie ammugi sellega hakkama.

Mõistlik oleks juhinduda pigem vanasõnast „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Meisse on kujundatud täiesti mõttetu piinlikkus oma naba ümber urgitsemise pärast – kuidas ma ikka räägin endast, tegelen oma mineviku lahtiharutamisega, kasutan sõna „mina“. Aga see mina ongi ju meie kõigi elus kõige olulisem õppetund. Kuni minevikuprobleeme ja –komplekse ära ei klaari, tõstame neid probleeme lihtsalt ümber – ja samamoodi kolivad ka haigusnähud mööda meie kehasid ringi ega taandu.“

Ylar kirjeldab – läbitungiv, selgelt tuntav pilk minu kangetel-valulikel ristluudel – et me võime leida nõiakuulsusega Metsa-Mari ja minna valutava seljaga tema juurde. Seljavalu kaob, aga põlv hakkab valutama. Mari aitab jälle – seekord kolib valu lahkesti õlga. Minevikus juurdunud jamad on ju tolmunud kaunadena riiulites kindlalt alles.

„Olen oma praktikas väga rahul tulemustega, mille saavutasime mehega, kes pärast insulti ratastoolis minu juurde IIKAsse jõudis. Läbisime temaga terve seeria süvameditatsioone – jah, neid võib võrrelda transtsendentaalsete meditatsioonidega, nad ongi need – ütlesin ju, et sõnadel pole väga suurt tähtsust – ja mees tõusis ratastoolist jalgele. Minu juurde jõudmata oleks ta üsna kindlasti järgmise insuldi saanud ja sellest kehastusest lahkunud,“ jutustab Ylar rahulikult ja mõnusalt. „Kõik ongi lihtne ja loogiline – minevikku klammerdunud inimesed pelgalt kujutlevad asjad keeruliseks. Võtame kasvõi suitsetamisest loobumise. Pärast paarikümmet suitsumeheaastat vabanesin suitsetamisest täiesti loogilisel ja meeldival moel – pesin veepaastuga nikotiini ja mürgid endast välja. Ei mingeid piinu ega kätevärinat, puhastumine ja vabanemine. Peenmateriaalsel tasandil on samamoodi.“

Valgustöötajad

Ylar Lindepuu on tee- ja töökaaslase Lille Lindmäega sama meelt – valgustöö on hetkel inimkonna tööjaotuses olulisim amet. Erinevalt enamusest teistest ametitest ei saa selle töö tegijaid iial küllalt ning selles kutses ja kutsumuses ei saa konkureerida: „Pole kõige tõemat tõde. Kui konkureerimiseks läheb, siis on juba midagi valesti.“

Ehkki soomlased on skeptilisemad kui eestlased ning nõuavad tõestusi, polevat Soome meedias säärast „nõidade sõda“, nagu meil siin. Selgeltnägemise meister küsib õigustatult, kuidas saab teisi aidata ja juhendada valgustöötaja, kes kahtleb iseendas sedavõrd, et peab enda eest võitlema rivaale pisendades ja oma teeneid ülistades.

„Eestis kardetakse ka sissetuleku pärast – mulle tundub. Nõidade sõda turu pärast – paradokside paradoks,“ naerab Ylar. „Mina olen piisavalt puusepp, et mitte leivakooriku ümber kakelda. Pigem kavatsen lähitulevikus salvestada DVD, kus on minu õpetus ja tehnikad peal – ühe ja sama lihtsa jutu rääkimine tüütab ennast ära. Las seda teeb plaat minu eest.

Selleks, et eestlased saaksid normaalses emakeeles salvestuse, pean edaspidi rohkem Eestis käima – praktika on ainus asi, mis taastab keele. Praktika ongi põhiline tõe kriteerium.“

Turd tisler nõustub mitmete valgustöötajate tõdemusega, et kõigevägevam seab Maa peale puistatud tähetolmu üsna karmide katsumuste ette, lastes teenäitajatel ja valguse kiirgajatel end raisata kordamiste peale kurtidele kõrvadele. Jällegi peab rahvalik kõnekäänd paika – pärlid sigade ees. Pahatihti osutuvad suurvaimud nahkapistetud ja väljapressutud pärliteks. Ainult et rollid ja asend mudelites võib muutuda. Üks ja sama inimene võib olla nii pärl, siga kui seaess, milles peitub pimesi seedekulglasse ahmitud pärl…

„Nii hea on selles sigrimigris siiski õigel ajal õigete inimestega kohtudes kuulda tuttavlikku väljendit „ma teadsin“. Nii hea on kallistada inimestega, kes teevad seda avalalt ja loomulikult, kahtlustamata tagamõtet – eriti kui vastassoost juhtuvad olema,“ on omal elutasandil asuv Meister tänulik.

Enamus Ylari õpilasi on tänaseks ise Meistrite tasemel. See läbitakse tema sõnul veel õpetaja juhendamisel ja „eksam“ aga tuleb sooritada juba universumi enese ees. Kui katset ei läbi, pole midagi hullu – tuleb lihtsalt otsast peale õppima hakata. Sigatüükas ei väsita kunagi!

Ego lahustamine

Olulisem kui vastus küsimusele, kes mõõdab ja kontrollib, kas reiki ja selgeltnägemise meistrid ikka annavad õigustatult pühitsust ja-või kuulutavad ennast pühitsetuks, on oma igapäevaseid väikseid eksameid edukalt sooritada.

„Kogeme iga päev kümneid, õieti sadu ja tuhandeid hetki, mil tasakaal tahab käest minna ja egolaks kipub meist võitu saama,“ arutleb Ylar. „Oleme sündinud tasakaalukaks ja heaks õpetajaks – ent naabrid ja kolleegid, lapsed ja konkurendid teevad kõik endast oleneva, et meist saaks märatsev ego, luuaga vehkiv ja sajatav kuri nõid. See on inimlik. Aga sellest saab välja kasvada.

Nagu ka killustatusest, keskendatuse kadumisest, siin-ja-praegu seisundist kaootilisest minema-ujumisest. Meie ainus ülesanne inimeseks kehastudes on rahu sõlmimine Minaga. Kui ego õnnestub õpetajate ja enesega töötamise tulemusel täielikult lahustuda, pole enam vaja siia planeedile tulla.

Mina püüan oma õpilasi suunata pigem tööle iseendaga. Gurude külge klammerdumine on ohtlik – see muudab inimese abituks. Areng on ilus ja õnnestav toiming, mis ei saa kunagi valmis ning mis ei saa mingil juhul riigimeditsiini ega ravimitööstusega sarnaneda.

Riigimeditsiin ja ravimitööstus tahab patsiente säilitada ja endast sõltuvusse seada. Vaimsed õpetajad soovivad võimalikult paljusid järgijaid iseseisvale arengule suunata ja üha uusi abivajajaid vastu võtta. Tavatsen öelda, et “guru” pole buss, vaid teejuht bussipeatusse. Ma näitan teed võsast välja, bussi istuda ja soovitud peatusse sõita saab inimene vaid ise.“

Ylar ütleb, et Soomes on kaheksanda ja üheksanda „korruse“oma Meistrite võrgustik. Kui endalegi ootamatult küsin, kui sageli nad samakorruse tegijatega koos käivad – ilma et sellest võrgustikust midagi teaksin – naerab Ylar soojalt ja mõnuga: „Ma teadsin, et sa tead, ehkki ei tea. Nii need asjad käivadki! Kahtlemata on „lihtsurelikel“ põnev teada, mida salaühingutes tehakse, sest see on saladus. Võin kinnitada, et selle tasandi inimesed pole enda jaoks enam kõneväärt erandid – me pole sündinud selleks, et meist lugulaule loodaks, vaid selleks, et omandatut ja õpitut jagada.

Kohtume erinevais paigus umbes kord kvartalis. Eks me trikitame ja katsetame isekeskis üksjagu. Jagame kogemusi ja mängime. Täpselt samamoodi, nagu kõik inimesed erinevatel korrustel. Meie, inimesed, mängime kõik, nagu suured lapsed.“